Nick Bostrom - "Superintelligence" Raamatu arvustus

Nick Bostromi raamat "Superintelligence: Paths, Dangers, Strategies" on 2014 aastal välja tulnud raamat mis räägib AI arengust ja selle potentsiaalsest tuleviku arenemissuundadest.
keskendutakse sellele, kuidas tehisintellekt võib tulevikus jõuda inimtasemeni ja sealt edasi muutuda inimesest palju võimekamaks. Arutletakse selle üle, kuidas masin võib selle tarkuse taseme saavutada ning ka seda et millist teed mööda selline areng võiks toimuda ja kui kiiresti see pärast seda kriitilist momenti edasi liigub.

Bostrom toob välja mitu teed, mille kaudu selline areng võib toimuda. Peamiseks arenguteeks, mis ma arvan, et autor peab kõige tõenäolisemaks on nii-õelda tavalise tehisintellekti areng. See tähendab põhimõtteliselt lihtsalt seda, et teadlased ja firmad arendavad aina võimsamaid ja keerulisemaid AI mudeleid, kuni üks neist jõuab lõpuks inimesetasemel intelligentsuseni. Peale seda toimub "intelligentsiplahvatus", kus need mudelid ennast pidevalt arendavad, palju kiiremini kui ükski inimene suudaks. Teiseks tuuakse näiteks välja ka aju emuleerimist, mille mõte on selles, et skännitakse terve inimese aju ja proovitakse seda riistvaraga emuleerida. Sellisel juhul ei oleks tegu muidugi päris nullist loodud AI-ga, vaid rohkem nagu inimese intellekti arvutisse üleslaadimisega. Mõlemat sellist AI'd saaks siis muidugi kopeerida ja arendada palju kiiremini kui ükskõik mis inimese poolset asja, mis tähendab, et igal juhul oleks tegu ühiskonda radikaalselt muutva leiutisega (olgu ta hea või halb).

Käsitletakse ka teisi, aeglasemaid või vähem tõenäolisemaid AI stsenaariume nagu näiteks bioloogiline tehisintellekt või hoopis aju-arvuti liidesed. Need arengusuunad on muidugi aeglasemad ja saaks ka vaielda, et pole tegu päris sellega, mis tavaline inimene peab silmas kui ta kuuleb "tehisintellekt". Kuid aeglane areng võib olla hoopis eelistatud, sest raamatu üks peamisi argumente on, et aeglane üleminek sellisele uuele ühiskonnale võib olla parem, sest see annab meile rohkem aega koheneda ja mõelda strateegiatele, mis aitaks meil hakkama saada.

Huvitav on ka võrrelda, kuidas AI on arenenud selle kümne aasta jooksul raamatu väljatulemisest. Kindlasti peab tõdema, et põhiline areng on tõepoolest toimunud tavalise tehisintellekti arengu kaudu, bioloogilises pooles on progress olnud palju aeglasem. Kuid ma ütleks, et kuigi AI on tänapäeval palju levinum võrreldes kümne aasta tagusega, pole ükski tänapäeva AI mudel isegi lähedal millelegi, mida saaks nimetada tõeliseks "tehisintellektiks". Areng on kindlasti olnud kiire, kuid on mõne poole pealt isegi päris aeglane või stagneeruv, nii et ma isiklikult ei usu, et oleme veel lähedal ühelegi raamatus välja toodud stsenaariumile. See on muidugi mingis mõttes hea asi, sest see annab meile rohkem aega just selliste tulevike peale mõelda.